Aga kuidas edasi? (NOR)

Väikese rändaja Kaili reisimuljed (järjejutt):

Nagu kuulda oli, siis maandumine läks üsnagi hästi. Rebane jooksis mitu korda kõhust läbi, aga õnneks midagi kaasa ei viinud. Mõtlesin, et mine sa tea, et äkki nüüd ajab masinasõit kõhu keema ja võtsin kotikese valmis, aga see jäi sinna, kus ta oli.

Nüüd hakkas aga nali pihta. Meie kalli maa lennuk ei saanudki kenasti lennujaama väravasse parkida, vaid meid lasti hoopis kuskil külje peal välja. Aga ega meil niisama lennujaama jalutada lastud. Buss sõitis ette ja terve lennukitäis rahvast kupatati nagu silgud pütti neljarattalise peale. Olime siis kõik sõbralikud ja nühkisime võõrastega õlgu. Sõit kaua ei kestnud ja peagi olime kõik lõbusasti kotilindi ääres.

Vähemalt nii palju saime ekraanitekstist aru, et meie kotid alles hakkasid lindi juurde jõudma. Seisime siis kõik kenasti kollase joone taga ning imetlesime kaasreisijate kohvreid. Üldjuhul musta värvi igavad kastid, aga mõni oli kuskilt saanud ka endale mõne värvilisema ja ägedama rattalise.


Marko kotil tuli enne Tallinna lennujaama jõudmist ratas alt ära, seega tema must vurfel oli eriline juba omaette. Viskasime nalja, et nüüd läheb lukk ka katki... Ei läinud. Kõik kohvrid jõudsid täpselt samas olekus meieni nagu nad lennukile läksid.

Oi, minu roosa kohvrike. 

Mõtlesime, et kui me nüüd kohal oleme, siis ehk läheks võtaks midagi hamba alla. Mina olin nõus. Hommikul olin ainult ühe nektariini söönud, sest muud sisse ei läinud. 

Astusime esimesse jaama söögiboksi sisse. Seal pakuti pizzat. Kõik reklaamid on muidugi norra keeles, numbreid mõistame ja siis saab aimata, mida tahetakse müüa. Vähemalt menüü oli puhtas inglise keeles. Väike pizza - 149 norra krooni, jagame 10ga, saame 14,90 eurot. Normaalne. Eks see ongi see "kallis" Norra, millest räägitakse.
Tellisime kõik sama asja - pepproni ja juustu pizza. Ma võtsin õunamahla ka juurde. 

Kõhus hakkas jälle keerama, sain oma ühe lõigu sisse pigistatud. Uni kippus peale. Aga rongisõit Molevi oli veel ees.

Mis seal ikka, küll saab hakkama. Pakkisin oma 3 ülejäänud pizzaviilu kaasa ja siis asusime rongiperooni otsima. Sildid suunasid täitsa hästi. Vaatasime rongiaegu. Meie liini lõpp-peatus pidi olema Lillehammer. Leidsime õige rea - meil oli veel aega. Kuna rongi ja lennuajad on arvestatud klappima, siis ega seal jaamas mingeid pinke ei olnud. Istutsin siis sinna kuhu sain ja loodsin, et magama ei jää.

Pea valutas, külm oli, väsimus... Teadmatus järgneva ees tegi olemise kõhedaks, aga ega ma üksi ei olnud.

Rong tuli. Astusime puupüsti täis vagunisse. Me ei saanud eriti aru, kuhu täpselt me ennast paigutama peaksime ja kuna kohad olid kinni, siis me lihtsalt seadsime ennast ukse ette sisse. Rong hakkas liikuma ja mõne hetke pärast ilmust ka rongionu. Tõmbasime oma piletid välja. Onu vaatas neid nagu ilmaimet, vast ei juhtu tihti, et turistid tulevad mingite imelike "paindliku-ajakava" piletitega, mis on juba 2 kuud ette ostetud. Onu uuris neid ja siis lõi templi peale.

Järgmises peatuses läks muist inimesi maha ja siis saime ka oma juba äraistutud jalgu veel peedistada. Meie vagunis oli noor pere lastega. 2 eelkooliealist poissi vuristasid rääkida ja isegi ühel hetkel hakkasid viisijuppi veeretama. Vastuvõtt missugune.

Aga vaade rongiaknast oli vapustav - mäed ja orud, mets ja hiiglaslikud põllud, kivimüürid ja imekaunid majad hästihoolitsetud aedadega. 

Sõidu pealt tehtud piltide kohta täitsa korralikud eksemplärid. Muidugi näpp käis kogu aeg pildistamisnupu peal, kuigi vahepeal läks meelest ära isegi seda teha.

Aga siis tuli päeva kild:

Poole tee peal hakkas vagunikõlaritest tädi rääkima. Kuulasin siis, kas mina ka midagi aru saan. Sain jah, tädi rääkis ju inglise keeles. "Vabandage, aga tänane lõpp-peatus on Hamar, sealt edasi viib teid Lillehammerisse buss või takso." Oi, jama! Mis nüüd saab?

Asi selles, et Hamar oli 1 peatus enne meie peatust. Me leppisime oma võõrustajaga kokku, et me sõidame Brummundal'i, kuhu meile autoga järgi tullakse, aga see plaan oli nüüd maha tõmmatud.

Ja rong jäigi Hamaris seisma. Kõik hüppasid vagunist välja ja panid teadmata suunas ajama. Me läksime massiga kaasa. Ja olidki meil bussid vastas. Ja ega nüüd me ka kindlad ei olnud, kas me õige bussi peale satume, sest kuskil polnud midagi kirjas.

Järsku hüppas pool seltskonda püsti ja astus bussist välja.

Mis nüüd saab?

Jäime istuma.

See seltskond läheb Lillehammerisse. Me olime õige bussi peal, Rongionu tuli ka meita ja sõit sai alata.

Päike küttis külge ja õhku oli väge, nagu bussis ikka. Aga polnud kardinat, mida ette tõmmata... mis seal ikka. Meil lühike maa minna. Buss viis meid otse Moelvi rongijaama. 

Vahepeal klõpsisin mõned pildid ka, et teekonda ikka jäädvustada. 

Kui ma oleks sellel hetkel teadnud, et selline vaade on mul Vea aianduskoolis olles igapäevane... aga peagi sain ma seda teada.

Uskumatu kui kiiresti võib loodus tärgata. Juba mõni päev edasi ja Norra elujõuline ja hästipuhanud loodus saab täie hoo sisse. Soojakraadid on nagu suvel ja tuul paitab põske.

Ja kohal me olimegi!