Alustame päris algusest, mis tähendab, et kodust. Pakkimine oli peavalu, mul ei tulnud kohvri kaalu kontrollimine pähegi, ma lihtsalt panin oma pükse ja särke, sokke ja pusasid kotti ja loodsin, et asjad mahuvad. Ärevus oli suur ja vahepeal oli tunne, et jätame terve reisi ära, konutame kodus ning pärast kirume oma mõtteut teist mina, kes teeb kõvemat häält, kui see mina, kes tahaks reisida ja vabalt elada.
Kui kord Tallinna lennujaama sain, siis juba sai rahulikumalt võtta. Olen poolel teel. Kohtusin Marko ja Stellaga. Läksime check-in'i. Kõik klappis, minu kohver kaalus täpselt 19.8 kg, seega oli kõik korras. Käsipagasit ei vaadatudki, ei suurust ega kuju, ega kaalu. Kui jaksad kanda järelikult pole raske.
Edasi läksime turvaväravatest läbi. Mina, esmakorde lendaja nagu ma olen, ei teadnud nõuetest suurt midagi. Vedelikud tuleb ikka kõik kokku panna... no, eks kena noormees lennujaamas siis sorteeris mu kotti ja siis lasti see veel teist korda röntgenist läbi ja siis tuli kontrollionu ja leidis veel hambapasta ja jalakreemi ka, mille ma olin teise tasku pannud. Vähemalt seda ma teadsin, et veepudeli pean ma ära viskama.
Kui kõik formaalsused said ühele poole, siis lõpuks leidsin ma end lennukist.
Stella oli armas ja andis mulle aknapoolse koha.
Piloodionu tervitas meid, esialgu tundmatus keeles ja siis juba keeles, mida mina ka mõistan - inglise. Mina ootasin seda hetke, kui stujardessineiud meile näitavad, kuidas rihm peale käib ja kuidas päästevest õhku täis läheb, aga võta näpust, selle asemel vaatasime ekraani pealt hoopis videot ja oligi tehtud. Hiljaks jäin, nüüd on uue kooli meetodid.
Mootorid hakkasid mürisema.
Ma arvasin, et lennukikabiinis on veidi vähem müra...
Hakkasime liikuma.
Läks veel veidi aega kuni me lõpuks Eesti kohale tõusime, aga minu suur seiklus oli kohe-kohe algamas. Süda värises ja väreles, aga uudishimu oli suurem kui igasugu worst-case-scenario mõtted, mis ka vilksamisi mõttemüra vahel käisid.
Olime õhus. Ja siis ma mõistsin, et minu ja mitmetuhande meetri vabalangemise vahel on kõigest lennukipõrand ja mul pole langevarju. Naersin selle peale.
Aga mina olen nüüd kõrgemal kui pilved ja linnud...
Uskumatu unekas tuli peale. Eks nüüd rahunesid mu närviriismed maha ja mõnus kiirendus, mis mind istme külge litsus andis järgi. Läbi väikese akna sain nii mõnegi kena pildi.
Sain ruttu veel pildi sellest hetkest, kui meie all oli tükk tühja maad ja lõputu vesi, maa lõppes ja meri algas, kus täpselt, ei tea.
Nüüd hakkas piloodionu alla laskuma.
Refleksist haarasin toolist kinni ja surusin ennast istme sisse. Sedasi tegin ma mõned esimesed korrad. Naersime Stellaga. Küll on huvitav sõit. Mul oli tunne, et kui laskumine kiiremini tuleks, siis oleks ma varsti peadpidi laes. Minu meelest me isegi saime gravitatsoonijõust mõneks hetkeks võitu ning kontakt meie tagumiku ja tooli vahel katkes.
Mäed, vesi ja mets - mõnest asjast siin puudu küll ei tule. Olime õnnega koos. Alles eelmine nädal oli siin veel 30 cm lund maas. Me tulime erakordselt ilusal kevadel. Lubati vihma ja igasugu muud pläga, aga me saime päikest ja peaaegu pilvitut taevast.
Väiksed töökad norrakad oma väikses linnas. Väiksed autod ja veel väiksemad inimesed.
Oi aga, mis siis veel sai kui me lõpuks Oslo lennujaama saime. Meie suur kohalejõudmise nali polnud veel alanudki.
No comments:
Post a Comment